The End Of My Summer!

Laisk nagu ma siin selle blogi kirjutamisega olen, siis viivitan ikka niipalju kui võimalik ja kohe tahan, et kõik huvitav mul meelest ära läheks( :D ), aga kuna ma näen, et peale piltide lisamist Facebooki on blogile vägaväga palju külastusi juurde tulnud, siis võtan ennast praegu kätte ja kirjutan kõike mis veel kirjutamata on, sest kohekohe olen tagasi külma käes.
Nagu ka eelmises postituses mainisin, et minu aeg on nüüd koju tulla ja 3 kuud siin Miami Beachil on täiesti piisav aeg.
Täna oli mul riietepoes siis viimane päev töötada ning nagu iga lahkumine inimeste juurest kes on sulle juba omaks saanud on raske, siis oli ka täna päris kurb ning kuna minu manageril on neljapäeviti vaba päev siis temaga + Katri ja Margus käisime juba eile spordibaaris dringitamas ja rääkisime juttu, sel hetkel ei jõudnudki veel kohale see, et probably ei näe ma neid inimesi oma elus teist korda, sest kui ma otsustan veel oma järgnevad suved Usas veeta, siis ei ole selleks kindlasti Miami South Beach.
Kui täna hotellis töötades ütlesin ma alles nüüd, et pühapäeval on mu lend tagasi koju, siis hakkasid kõik mulle nii kaasa tundma ja variante pakkuma kuidas ma saaksin Usasse jääda ja kui ma sellepeale ütlesin, et mu elul Eestis ei ole midagi viga ja ma lausa ootan tagasijõudmist teatul määral, siis sain vastuseks, et küll ma veel näen, et ma tulen tagasi-We'll see about that :D.
Niipalju siis kurva alatooniga jutust ja räägin parem millestki magusamast-BAHAMA MAMAA!
Kruiis kestis siis kokku 3 päeva, esimene päev olime laeval, teise päeva saime veeta Bahamal(Kes tahtis, sai ka öö, sest laev seisis öö otsa sadamas) kolmandal päeval olime samuti laevas ja neljanda päeva hommikul jõudsime tagasi.Kõigepealt siis mainiks ära, et kõik toit oli hinna sees ja süüa sai 24 tundi ööpäevas ja valikus oli kõike India toitudest kuni šokolaadikookideni välja.

 Õhtuti käisime söömas laeva restoranis, mis oli samuti tasuta. Esimesel päeval sättisime ennast ilusti riidesse, sest dresscode nagu ikka siin kohtades on "Classy", läksime restorani, tellida sai siis eelroa, põhiroa ja magustoidu(soovi korral oleks saanud põhimõttelistelt ka rohkem tellida näiteks 3 eelrooga, 3 pearooga ja magustoidu) ja ükshetk läksid tuled  kustu ja kõik kelnerid hakkasid Gangnam Style järgi tantsima ja inimesed siin nagu ikka-vabamad ja kaasaminevamad hakkasid ka kaasa tantsima, niiet päris huvitav vaatepilt oli :). Kuna mereande olen ma pm terve elu armastanud, aga krabide/vähkide/krevettide vastu hakkasin huvi tundma alles hiljuti siis kasutasin kohe võimalust maitsta vähke- mis osutus väga heaks. Magustoiduks valisin iga õhtu "Warm Melted Chocolate Cake", sest see on lihtsalt parim asi mida ma oma elus maitsnud olen ja nagu ka Julia sõber ütles "Kui ma saaksin ennem oma surma toitu valida, siis oleks see just see kook".

Laeva kõige ülemisel tekil oli ka bassein, mullivann ning veeliumägi, ning basseiniääres pakuti väga huvitavates pudelites jooke, kahjuks ühestki pilti ma ei olegi teinud :(

 Tekil sai siis päikest võtta ning toimusid ka üritused, väga äge oli see, kui üks vähe suurem laevatöötaja hakkas ette näitama tantsusamme ja kutsus kõiki tantsima ning nagu vastupidiselt Eestile kus ürituse läbiviija on põhimõtteliselt ainuke osavõtja siis siin kohe kõik jooksid lausa lavale kaasa tantsima ning lõpuks oli meid seal päris palju, see andis tohutult positiivseid emotsioone, samuti ka kantritants, kus õpetaja oli väga energiat täis ja süstis osalejatesse ka sellist positiivsust, et kindalsti praegu naeraks puruks ennast kui kuskilt videot näeks, sest liigutused olid lõpuks päris naljakad.

Bahamal saime olla siis terve päev ning sealne elu ja turg meenutab ikka väga mingit vanaaegset filmi, sest kotid olid lihtsalt niisama kuskil aia küljes ja käterätid vaateaknal kividega kinni, et nad alla ei kukuks ning kaupmehed olid väga omamoodi, ikka muidugi suruti asju peale ja "kõik nende kaup sobis just mulle nii nagu valatult"-nagu ikka, aga samas ei olnud see nii häiriv ja ebameeldiv nagu Egiptuses või Türgis.
Saar ise on väga väike ja rannad seal on imeilusad, nii sinist vett nagu seal oli pole ma veel kunagi näinud. Sinna jõudes pakuti kohe kookose koore sees olevat jooki, mis maksis 20$ ning seda sai tasuta edaspidi täita niipalju nagu süda soovis(Kuigi see oli pigem nagu magus siirup rummiga). Nagu ikka pkuti seal turistidele erinevaid teenuseid, asju, söögipoolist ja kõike muud-nii ka meile. Kõigepealt tehti pakkumine Jetidega sõitma minna 70$ eest, siis tuli teine mees kes pakkus 50$ eest ja viimane mees siis näitas minu ja Avely peale ning pakkus, et me saame 25$ eest sõitma minna- muidugi olime kohe nõus ja see oli lihtsalt üli fun.Meie päev Bahamal koosneski enamasti rannas vedelemisest ja ümbruskonda uudistades.

Oma viimase postituse kirjutamisega olen nüüd natukene hiljaks jäänud, võinoh õigemini avaldamisega, sest alustanud olen ma seda juba kõvasti varem.
Lõpetuseks räägikski siis juba oma tagasitulekust, mis oli väga väsitav ja õudne, kuid mitte õudsam kui Usasse sisenemine õnneks.
Esimene probleem Miami lennujaamas oli see, et mu kohver oli ülekaalus, seega pidin ma vabanema veel rohkematest asjadest( Meil kõigil oli kogunenud liiga palju riideid ja maha pidime jätma isegi täiesti uusi asju), niiet kaks paari teksasid ja kaks pusa millest ma loobuda ei tahtnud võtsin algselt lihtsalt käevangu. Enne turvakontrolli sisenemist öeldi, et mul on liiga palju kotte ja asju käes (Käsipagas, läpakakott, kaamerakott,Minnie+ siis riided käes+suur mapp dokumentidega) niiet lõpuks pidin läpaka kotist välja võtma ja sinna koti sisse kaamera panema ning läpakat käes kandma, seega ei olnud mul kätel enam ruumi riiete hoidmiseks ja need läksid ümber kaela :D niiet lõpuks nägin ma üsna retard välja, aga mis teha.
Koridorid Usa lennujaamas on üsna pikad niiet see oli üsna kurnav, nii füüsiliselt kui vaimselt, eelkõige muretsesin ma oma lennu pärast kuna Miamist New-Yorki jõudes oli mul aega vaid 40 minutit, et jõuda Helsingi lennu peale, niiet terve lend hoidsin päidlad pihus, et siselend ei viivitaks maandumisega. Õnneks läks kõik hästi ja minu saabumis väravad olid väga lähedal väljalennu väravatele, niiet maha ma ei jäänud :). Minu teiseks suureks mureks oli siis see, et mu pagas jõuaks ikka Eestisse, kuna pagasikindlustust mul tagasilennuks ei olnud, öeldakse muidugi et see juhtub vaid 1 inimesega 1000.st aga minu korterikaaslane suutis olla see 1 õnnetu, niiet ka endal oli siiski hirm sees. Kokkuvõttes läks kõik õnnelikult ja olen nüüd kodus koos oma suure pagasiga.
Minu suvi oli äärmiselt tore ja unustamatu, kuid nüüd tuleb uuesti harjuda Eesti ajaga( Mis on 2 päeva mulle väga raske olnud) ja alustada uuesti oma kooliteed :).
Järgmise Suveni.

Viimane päev Flamingos. Koos Hose ja Avelyga

Viimane päev Flamingos- Kalli Olgaga

Paar päeva enne tagasilendu külastasime ka Cheesecake Factoryt

Oreo Cheesecake

Valik oli suur

Et lauda üldse saada, pidi ootama kuni pool tundi.

Finally in Finland. Vähe väsinud.

....16 days and i'm home :) :)

... Võibolla ma kordan ennast päris tihti, aga tahaksin rõhutada veel, et alati kui on võimalus midagi uut ja huvitavat ette võtta siis tuleb oma mugavustsoonist välja tulla ja seda kasutada, eelkõige rõhutan ma seda muidugi iseendale. Ennem siia tulekut ei oleks ma ettegi kujutanud, et minus on selline julgus, suhelda võõraste inimestega võõras keeles ja sealjuures näidata ennast nii positiivsest küljest kui  võimalik, et tagada endale töökoht. Nagu öeldakse, et inimene julgeb ennast ületada vaid siis kui tal ei ole teist väljapääsu-nii oli ka minul. Programmitasu makstes maksin ma tegelikult "Full" paketi eest, mis tähendas seda, et siia jõudes oleks pidanud mul olema agentuuri poolt otsitud töökoht ning esialgu oli kõik lilleline, kuid tegelikult oli juba ennem siia tulemist kõva paberimajandus ning ka  probleeme ning kuna alles peale maksmist selgus, et töökoha pean siiski leidma ise, ei olnudki mul muud võimalust kui julgus kokku võtta ja ennast ületada.
Niipalju siis minu motivatsioonikõnest :).
Nii mida ma siis veel uut ja huvitavat näinud ja külastanud olen?
Ega väga siin enam aega ei olegi kusagil käia, sest nädalas on vaid üks päev täitsa vaba mul, kui sedagi- vahepeal siis mainiksin ikka ja jälle, et töö on siin  pigem fun ning rutiini kui sellist ei teki, räägin  sellest  kuna palju on küsitud ikkagi, et kuidas ma viitsin TERVE suve töötada, pigem võiks öelda, et kui tööl ei käiks oleks siin isegi igav, sest tänu töökohale olen tutvunud väga toredate inimestega ja nemad on need kellega saab väljaspool tööd ka vabalt suhelda ning ei tunne mingit kohustust rääkida mõttetutel teemadel lihtsalt sellepärast et vaikust ei tekiks.

Paar päeva tagasi käisid meil külas kaks teist eestlast, kes tulid sama programmi kaudu kuid nemad elavad Orlandos, niiet nüüd kui aega ja raha jääb siis kindlasti läheme Avelyga neile külla, super on ka see, et kuna meil on kõigil nii erinevad tööd siin ja iga töökoht pakub oma töötajatele mingeid soodustusi, siis saame ka meie kõik enamasti neid soodustusi kasutada, niiet loodame et Orlandos saame odavalt Tivolisse ja Kinno ja kuhu iganes :).
Oma elus esimest korda käisin ma pesapalli vaatamas, ilmselt tänu sellele, et piletid olid meie jaoks tasuta ja pean tõdema, et mulle isegi meeldis see, ning läheks igakell uuesti.Mängisid siis Miami Marlins ja Mets.
Kui Miami Heati mängudest ma eriti ei hoolinud siis international champions cupile oleks küll tahtnud minna, arvestades veel kui lähedal see meile asus- see on ka ainus üritus millest ma olen töö pärast loobuma pidanud.

Strawberry Daiquiri- Üks parimaid jooke siin, kindlasti teen Eestis ka seda-

Üritustest niipalju siis veel, et minu kallis korterikaaslane Katri sai vahepeal aastakese vanemaks, hommikul kogunesid kõik meile, laulsime talle ja sõime kooki- koogid on siin ülimagusad, aga samas ülimaitsvad ja näevad ka väga isuäratavad välja. Õhtul tegi sünnipäeva laps korraliku peolaua, millel oli ka Eesti kilud ainult leib oli veel puudu- leiba kui sellist meil siin üldse pole, nende whole grain black bread on maitselt rohkem nagu sepik, niiet leib on asi millest ma tunnen väga puudust.

Nagu ka eelmises postituses mainisin, et ilm on siin vahepeal ikka väga halb ja kui vihma hakkab juba sadama, siis on ikka korralik uputus ning ei puudu ka välk.

Kuna Julia töötab siin Guessi poes, siis saime kutsed America's Next Top Modeli ja Guessi poe promomis üritusele, üritus oli iseenesest väga hästi üles ehitatud ja kõik mis seal pakuti oli tasuta, eriti huvitav oli see, et jookideks pakuti Margariitasid, mis olid üsna üsna kanged ilmselt selleks, et inimesed rohkem asju ostaksid :D.

Oma kaua oodatud iphone sain ka kätte, ja väga hea diiliga, ütleme nii, et ma olen lucky one, Niiet nüüd on mul ka insta lõpuks http://instagram.com/k2tlinka !
Üle pika aja käisime ka järjekordsel Dinner Partyl ja seekord oli söögiks....tatarataraaaa SUSHI, mis oli superhea, Eestis ma eriline sushi fänn ei ole, sest ma ei ole avastanud veel ühtegi kohta kus seda väga hästi tehakse niiet siin ma lähen kindlasti seda veel sööma.Pilti kahjuks teha ei saanud kuna nii kui söök lauda toodi hakkasid kõik ruttu endale rabama :D

Paar päeva tagasi sain ühe ilusa üllatuse ka. Aitähh mu kallile Mikule :)

Päris kurb on mõelda, et mul on siin jäänud vaid kaks nädalat veel olla, aga samas koduigatsus on ka juba peal ja väike väsimus hakkab tekkima sellest "ühika elust" siin niiet kolm kuud on täitsa piisav aeg siin olemiseks. Kindlasti tahan ma lähimate aastate jooksul tagasi Ameerikasse tulla, kuid  mitte siia Miami South Beachile. Kui ma olen koguaeg maininud, et ma töötan Hotellis, siis tegelikult pole see päris hotell vaid "Condominium", see näeb välimusest välja nagu hotell(Piiratud alal on kolm suurt hotelli moodi ehitist ja sellel alal on siis ka kaks basseini ja suur park) inimesed seal kas siis omavad korterit või üürivad ning sellel alal on kokku ligi 30 turvameest. Igastahes seal restoranis töötades kuulen pidevalt inimeste kurtmist baarmenile ja kuulates neid lugusid mõtlen ma pidevalt kui madalale ilusad asjad, raha ja kuulsuse janu on inimeste väärtushinnangud viinud ning kõik sellised draamad nagu on paljudes reality showdes nagu näiteks "Jersey Shore.s" ei ole vaid tele jaoks üles puhvitud vaid seda võib siin tõsiselt näha igapäevaselt, ja kõik see on päris väsitav niiet minu aeg on nüüd täitsa koju tulla ja Eesti külma kliimaga uuesti harjuda....Only 16 days more and i'm home.
See on siis ilmselt mu eelviimane postitus ennem tagasilendu, loodame et Bahama reis paneb mu toredale suvele veel parema punkti :).

Wake Up in Miami and Enjoy It !

Niiiiii, kuna mul on nüüd vahepeal isegi kaks vaba päeva olnud, otsustasin käia siin South Beachil natukene ringi ja teha ümbruskonnast mõned pildid, et teil tekiks ka mingi ettekujutlus siinsest, kuigi see piirkond kus meie oleme ei ole päris "see" Ameerika mida on näha filmides ja piltidelt, kui rääkida muidugi üleüldiselt, sest ööelu on siin küll täiesti selline nagu võib näha muusikavideodest aga päeval sooviks ma käia sellistes ehtsates vanakooli stiilis kohvikutes ja näha ka tüüpiliselt ületuunitud autologusid. Õnneks on meil siin üks asigi mis seostub kohe selle riigiga, nagu näiteks "Yellow School Bus"

Eelmises postituses unustasin ma mainida, et meie korteris on olnud ka väikesed muudatused, kuna üks tsikiita läks meil mehele tuli tema asemele Julia ning lisaks kohvritele oli tal ka laenatud  ratas mille ta pani maja taha koos tavalise rattalukuga ning järgmine päev seda ratast enam ei olnud. Rattavargused on siin väga populaarsed, sest pidevalt võib näha maas katkilõigatud rattalukke või ketis olevat rattaraami, kuna rattad on lihtsalt alt ära varastatud, samuti võidakse varastada seni kuni sina poes käid  ära ka su ratta sadul. Üks näide siin siis toimivast rattalukust, kui just vargal mingit juppi pole vaja -.-

Ilm ei ole meil alati nii päikseline kui loota võiks, 3 päeva sadas ka meil vahet pidamata ning sellist välku ja mürinat pole ma veel elus kuulnud nagu siin öösiti oli -selline tunne nagu kohe kukuks maja kokku. Hommikul tööleminnes oli minu pahameel ikka väga suur kui tänaval oli reaalselt põlvini vesi  kuna äravooluga on siin ilmselt probleeme, nii ma siis läksin oma tossudega lihtsalt veest läbi nagu kummikutega, muud  ei jäänud üle. Tööle jõudes ei saanud ma isegi kohe kassa juurde sisse logima minna kuna reaalselt nirisesin veest.

Pilt siis kaks päeva hiljem tehtud.

Seekord sain siis pildi tehtud ka isegi tagasihoidlikust preilist, kelle stiilitunnetus on taaskord küsitav.

Riidepoes töötades tuleb pidevalt ette olukordi kus  tulevad  sellises suuruses tüdrukud riietuskabiinist välja, seljas 3-4 numbrit väiksem trikoo või liibuv kleit ja küsivad oma sõbrannadelt "What do you think about that?" ja endal ikka väga rahulolev nägu peas ning sõbrannad ka kiidavad "ouuuuu girl, this is so perfect" või mõni muu taoline lause, kuna siin pole ju väga tavaline inimestele öelda mida sina arvad, vaid pigem seda mida nemad kuulda tahavad. Minu arvamuseks jääb siinkohal ikka see, et iga situatsioon ei vaja ausaks jäämist ja tõesti tuleb vahepeal inimestele valetada nende julgustamiseks, aga see ei ole just see koht.

Esimest korda elus sain ka siis oma Fortune Cookie, ülemine on minu "ennustus" siis

Nagu ka meie korteri katus, polnud ka selle kiirtoidu koha katus vihmaks ilmselt valmis.

Esimest korda elus tegin ka oma ostu Starbucksist, Hazelnut Frappuccino ja Chocolate Cookie-Jammi. Nimi tegi ka väikse digimuutuse.

Kui algul tõmbasid VS, Armani, Hilfiger jms mul silme eest kirjuks, siis nüüd olen ma rohkem hakanud ostlema rannapoodides, kus on väga huvitava lõikega ja ülimalt värvilisi ja kifte asju, kahju ainult, et igalepoole "Miami Beach" või siis " South Beach" peale on kirjutatud ning kuna enamus meist töötavadki just sellistes poodides, siis saame me ka korralikult hindadest alla nii ma siis seekord käisingi Avely poes shoppamas.

Ja viimaseks siis kõige magusam asi minujaoks. Eelmine kord avaldasin ka 4 punkti oma "To Do" listist, siis ühe võib sealt nüüd maha tõmmata, kuna Bahama piletid on ostetud-wuhuuuu. Nimelt on see siis 3 päevane kruiis-kõik hinnas, tripile läheme siis tüdrukutega neljakesti ja kõik ootame seda niiiii väga, minujaoks ongi see reis esimene, kuhu ma lähen reaalselt ainult  sõbrannadega kuna siiatulles olid kõik tüdrukud pigem tuttavad kui sõbrannad, kuid selle ajajooksul oleme päris kokku kasvanud.

 Päris kurb on mõelda, kui kiiresti aeg ikka läheb ja varsti on juba tagasisõit, muidugi igatsen ma kõiki lähedasi vägaväga palju, aga kui mõelda selle külma peale, siis läheb meel kohe kurvemaks.Igastahes lisan ma nüüd veel pilte, pilte ja veelkord pilte, sest ma ei ole eriline kirjutaja ja see kirjutatud tekst võttis ka mult juba tüki küljest ära :D.