The End Of My Summer!

Laisk nagu ma siin selle blogi kirjutamisega olen, siis viivitan ikka niipalju kui võimalik ja kohe tahan, et kõik huvitav mul meelest ära läheks( :D ), aga kuna ma näen, et peale piltide lisamist Facebooki on blogile vägaväga palju külastusi juurde tulnud, siis võtan ennast praegu kätte ja kirjutan kõike mis veel kirjutamata on, sest kohekohe olen tagasi külma käes.
Nagu ka eelmises postituses mainisin, et minu aeg on nüüd koju tulla ja 3 kuud siin Miami Beachil on täiesti piisav aeg.
Täna oli mul riietepoes siis viimane päev töötada ning nagu iga lahkumine inimeste juurest kes on sulle juba omaks saanud on raske, siis oli ka täna päris kurb ning kuna minu manageril on neljapäeviti vaba päev siis temaga + Katri ja Margus käisime juba eile spordibaaris dringitamas ja rääkisime juttu, sel hetkel ei jõudnudki veel kohale see, et probably ei näe ma neid inimesi oma elus teist korda, sest kui ma otsustan veel oma järgnevad suved Usas veeta, siis ei ole selleks kindlasti Miami South Beach.
Kui täna hotellis töötades ütlesin ma alles nüüd, et pühapäeval on mu lend tagasi koju, siis hakkasid kõik mulle nii kaasa tundma ja variante pakkuma kuidas ma saaksin Usasse jääda ja kui ma sellepeale ütlesin, et mu elul Eestis ei ole midagi viga ja ma lausa ootan tagasijõudmist teatul määral, siis sain vastuseks, et küll ma veel näen, et ma tulen tagasi-We'll see about that :D.
Niipalju siis kurva alatooniga jutust ja räägin parem millestki magusamast-BAHAMA MAMAA!
Kruiis kestis siis kokku 3 päeva, esimene päev olime laeval, teise päeva saime veeta Bahamal(Kes tahtis, sai ka öö, sest laev seisis öö otsa sadamas) kolmandal päeval olime samuti laevas ja neljanda päeva hommikul jõudsime tagasi.Kõigepealt siis mainiks ära, et kõik toit oli hinna sees ja süüa sai 24 tundi ööpäevas ja valikus oli kõike India toitudest kuni šokolaadikookideni välja.

 Õhtuti käisime söömas laeva restoranis, mis oli samuti tasuta. Esimesel päeval sättisime ennast ilusti riidesse, sest dresscode nagu ikka siin kohtades on "Classy", läksime restorani, tellida sai siis eelroa, põhiroa ja magustoidu(soovi korral oleks saanud põhimõttelistelt ka rohkem tellida näiteks 3 eelrooga, 3 pearooga ja magustoidu) ja ükshetk läksid tuled  kustu ja kõik kelnerid hakkasid Gangnam Style järgi tantsima ja inimesed siin nagu ikka-vabamad ja kaasaminevamad hakkasid ka kaasa tantsima, niiet päris huvitav vaatepilt oli :). Kuna mereande olen ma pm terve elu armastanud, aga krabide/vähkide/krevettide vastu hakkasin huvi tundma alles hiljuti siis kasutasin kohe võimalust maitsta vähke- mis osutus väga heaks. Magustoiduks valisin iga õhtu "Warm Melted Chocolate Cake", sest see on lihtsalt parim asi mida ma oma elus maitsnud olen ja nagu ka Julia sõber ütles "Kui ma saaksin ennem oma surma toitu valida, siis oleks see just see kook".

Laeva kõige ülemisel tekil oli ka bassein, mullivann ning veeliumägi, ning basseiniääres pakuti väga huvitavates pudelites jooke, kahjuks ühestki pilti ma ei olegi teinud :(

 Tekil sai siis päikest võtta ning toimusid ka üritused, väga äge oli see, kui üks vähe suurem laevatöötaja hakkas ette näitama tantsusamme ja kutsus kõiki tantsima ning nagu vastupidiselt Eestile kus ürituse läbiviija on põhimõtteliselt ainuke osavõtja siis siin kohe kõik jooksid lausa lavale kaasa tantsima ning lõpuks oli meid seal päris palju, see andis tohutult positiivseid emotsioone, samuti ka kantritants, kus õpetaja oli väga energiat täis ja süstis osalejatesse ka sellist positiivsust, et kindalsti praegu naeraks puruks ennast kui kuskilt videot näeks, sest liigutused olid lõpuks päris naljakad.

Bahamal saime olla siis terve päev ning sealne elu ja turg meenutab ikka väga mingit vanaaegset filmi, sest kotid olid lihtsalt niisama kuskil aia küljes ja käterätid vaateaknal kividega kinni, et nad alla ei kukuks ning kaupmehed olid väga omamoodi, ikka muidugi suruti asju peale ja "kõik nende kaup sobis just mulle nii nagu valatult"-nagu ikka, aga samas ei olnud see nii häiriv ja ebameeldiv nagu Egiptuses või Türgis.
Saar ise on väga väike ja rannad seal on imeilusad, nii sinist vett nagu seal oli pole ma veel kunagi näinud. Sinna jõudes pakuti kohe kookose koore sees olevat jooki, mis maksis 20$ ning seda sai tasuta edaspidi täita niipalju nagu süda soovis(Kuigi see oli pigem nagu magus siirup rummiga). Nagu ikka pkuti seal turistidele erinevaid teenuseid, asju, söögipoolist ja kõike muud-nii ka meile. Kõigepealt tehti pakkumine Jetidega sõitma minna 70$ eest, siis tuli teine mees kes pakkus 50$ eest ja viimane mees siis näitas minu ja Avely peale ning pakkus, et me saame 25$ eest sõitma minna- muidugi olime kohe nõus ja see oli lihtsalt üli fun.Meie päev Bahamal koosneski enamasti rannas vedelemisest ja ümbruskonda uudistades.

Oma viimase postituse kirjutamisega olen nüüd natukene hiljaks jäänud, võinoh õigemini avaldamisega, sest alustanud olen ma seda juba kõvasti varem.
Lõpetuseks räägikski siis juba oma tagasitulekust, mis oli väga väsitav ja õudne, kuid mitte õudsam kui Usasse sisenemine õnneks.
Esimene probleem Miami lennujaamas oli see, et mu kohver oli ülekaalus, seega pidin ma vabanema veel rohkematest asjadest( Meil kõigil oli kogunenud liiga palju riideid ja maha pidime jätma isegi täiesti uusi asju), niiet kaks paari teksasid ja kaks pusa millest ma loobuda ei tahtnud võtsin algselt lihtsalt käevangu. Enne turvakontrolli sisenemist öeldi, et mul on liiga palju kotte ja asju käes (Käsipagas, läpakakott, kaamerakott,Minnie+ siis riided käes+suur mapp dokumentidega) niiet lõpuks pidin läpaka kotist välja võtma ja sinna koti sisse kaamera panema ning läpakat käes kandma, seega ei olnud mul kätel enam ruumi riiete hoidmiseks ja need läksid ümber kaela :D niiet lõpuks nägin ma üsna retard välja, aga mis teha.
Koridorid Usa lennujaamas on üsna pikad niiet see oli üsna kurnav, nii füüsiliselt kui vaimselt, eelkõige muretsesin ma oma lennu pärast kuna Miamist New-Yorki jõudes oli mul aega vaid 40 minutit, et jõuda Helsingi lennu peale, niiet terve lend hoidsin päidlad pihus, et siselend ei viivitaks maandumisega. Õnneks läks kõik hästi ja minu saabumis väravad olid väga lähedal väljalennu väravatele, niiet maha ma ei jäänud :). Minu teiseks suureks mureks oli siis see, et mu pagas jõuaks ikka Eestisse, kuna pagasikindlustust mul tagasilennuks ei olnud, öeldakse muidugi et see juhtub vaid 1 inimesega 1000.st aga minu korterikaaslane suutis olla see 1 õnnetu, niiet ka endal oli siiski hirm sees. Kokkuvõttes läks kõik õnnelikult ja olen nüüd kodus koos oma suure pagasiga.
Minu suvi oli äärmiselt tore ja unustamatu, kuid nüüd tuleb uuesti harjuda Eesti ajaga( Mis on 2 päeva mulle väga raske olnud) ja alustada uuesti oma kooliteed :).
Järgmise Suveni.

Viimane päev Flamingos. Koos Hose ja Avelyga

Viimane päev Flamingos- Kalli Olgaga

Paar päeva enne tagasilendu külastasime ka Cheesecake Factoryt

Oreo Cheesecake

Valik oli suur

Et lauda üldse saada, pidi ootama kuni pool tundi.

Finally in Finland. Vähe väsinud.